Spiraalmudel on samuti üks iteratiivseid arendusmudeleid. Protsessi kulgemist kujutab spiraal
Kordused on enamasti seotud tarkvara realiseerimisega, kus tema ehitamine toimub inkrementaalselt.
Kordused on jaotatud tavaliselt 3 kuni 6 sektorisse ning iga kordus algab lähema eesmärgi kavandamise
ja riskide hindamisega ning lõppeb kliendiga ehk eesmärk peab saama täidetud ja kontrollitud.
Sektorite töömahukus ei pruugi olla ühesugune. Boehm'i järgi on sektorite arvuks 4.
Spiraalmudel koosneb 4 etapist. Nendeks etappideks on: eesmärkide seadmine, riskide hindamine
ja maandamine, arendus ja valideerimine, planeerimine.
Määratakse korduse eesmärgid, piirangud protsessis, tulemused, juhtimisplaan, võimalikud
riskid ning alternatiivsed strateegiad lähtudes riskidest.
Iga leitud riski jaoks tehakse analüüs, võetakse midagi ette riskide maandamiseks.
Valitakse arendusmudel, mis lähtub hinnatud riskidest (mudel peab olema selline, mis
riske vähendada aitab). Nt kui kasutajaliides on suurim risk, siis võib aidata prototüüpide
tegemine.
Projekt vaadatakse üle ja tehakse otsus, kas jätkata järgmisel kordusel, kui otsustatakse
jätkata, tehakse järgmise faasi jaoks plaan.
Selle mudeli kõige tähtsam omadus on riskidega arvestamine. Riskide realiseerumise tõttu
ületatakse tähtajad ja maksumus, seepärast peab riskidega arvestama ning maandama neid.
Tänu spiraalmudelile abile on hakatud mõistma iteratiivse arenduse olemust ja riskidega
tegelemise vajalikkusele.
Viited infole: eõppearhiiv